Maarja Kangro on sündinud luuletaja Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro esiklapsena. Ta õppis Ruila põhikoolis, Tallinna Muusikakeskkoolis ja Õismäe 9. keskkoolis (praegune Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium). Kõrghariduse omandas Tartu ülikoolis inglise keele ja kirjanduse alal, Tallinna ülikoolis täiendas end kultuuriuuringute vallas.
Maarja Kangro alustas loomingulist teed libretosid kirjutades ja täiskasvanutele luuletades, hiljem lisandusid proosa ja esseistika. Lisaks ilukirjanduslikule loomingule on Kangro ka tõlkija, tõlkides põhiliselt itaalia ja saksa keelest.
Lastekirjandusse tuli Maarja Kangro oma illustraatorist õe Kirke Kangroga koostöös valminud pildiraamatuga „Puuviljadraakon“ (2006). Jutukogu „Isa kõrvad“ (2020) sisaldab lugusid üleannetutest lastest. Maarja Kangro lasteloomingut iseloomustab fantaasiakülluse põimimine nüüdisühiskonna probleemidega mõnusalt iroonilises võtmes.

Ma ise lapsena palju lastekirjandust ei lugenud, läksin varakult hoopis krimi ja ulme kallale. Nüüd tundub mulle kohati, et laste- ja suurte kirjanduse vahe polegi nii suur: lastele kirjutamine on inspireerinud ka täiskasvanutele mõeldud lugudes vabamalt ulmelist fantaasiat kasutama.
Esimese lasteraamatu “Puuviljadraakon” (2006) kirjutasin oma kunstnikust õe Kirke tellimusel, kes tahtis illustreerimiseks värvilist muinasjuttu, kuhu sobiksid suured pildid. Sellest tuli paras ökomuinasjutt – olen alati tajunud poliitilist momenti ka lastelugude juures, aga see ei tohi muidugi olla konjunktuurne. Teine raamat “Isa kõrvad” (2020) on saanud palju inspiratsiooni mu õdede lastest ja üldse tänapäeva maailmast, kus on nii raske olla täiskasvanu, kui lapsed kuulavad ülbelt hirmsat süntesaatorit, tellivad kohvikus kuhjaga toitu ega söö midagi. Need lood väikestest isevalitsejatest on mõeldud lastele äratundmiseks ja täiskasvanutele lohutuseks. Kolmandas raamatus “Susad ja teisi jutte” (2021) lehvib samuti Heinrich Hoffmanni ja Hindrey õpetlik vaim – näiteks klaver, keda ei mängita, hakkab inimesi sööma.

Profiilifoto: Piia Ruber