Sündisin pühapäeval, 26. veebruaril 1950. aastal Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonnas. Minu ema Veronika (s. 1923) on kõrgharidusega (TTÜ, majandus) koduperenaine, kes peale minu on ilmale toonud veel 3 last: Jaan, Madli ja Aade. Isa Árpad (1922-1995) pühendas oma elu juba enne minu sündi Jumala teenimisele ja kirikule; kui sündisin, oli ta Oleviste kiriku kantseleiülem, keda võis tihti näha ka kantslist jutlust pidamas. Isa oli väga sõna- ja kirjaosav ning oskas mitmeid võõrkeeli. Kui isast sai Rakvere baptistikoguduse pastor, kolisimegi Sikupillist (see toreda nimega agul asub Lasnamäel) Virumaa pealinna, kus minust septembris 1957 sai I Keskkooli Ia klassi õpilane. Õppida polnud esiotsa suurt midagi muud kui parema käega kirjutamine (olen kurakäeline), kuna kodune kasvatus oli olnud õige hea ja ma ise ka just mitte puupea; kirjutusmasinal hakkasin jutukesi vorpima 4-aastaselt. Muidugi ei võtnud koolikaaslased mind esiotsa omaks, olin mujalt tulnud ja mu isa kirikuõpetajastaatust hakkasin sääl ka ise pisut häbenema, kuna ilguti ja noriti mu kallal agaralt nii koolikaaslaste kui, mis sääl salata, nõukogude õpetajategi poolt. Humanitaaraineis olin siiski tugev, hiljem oli pisut maadlemist keemia ja füüsikaga. Keskkooli lõpetasin juba Tallinnas. Kodulinna sain tagasi 1967. a. sügisel. Asun siin tänaseni. Noorena tegin tublisti trenni. Mu meelisalaks oli korvpall. Pean siiani üheks oma elu suurimaks saavutuseks kuulumist Eesti 14-aastaste (nn C-grupi) korvpallivõistkonda, kes osaledes Balti turniiril saavutas tubli III (ehk eelviimase) koha Leedu ja Läti taga, aga suurlinn Leningradi ees.
Tallinnas võeti mind kohvik “Pegasuses” pesitsevate noorluuletajate, kunsti- ja kirjarahva poolt kuidagi kibekähku omaks. Luulet ma siis ise veel ei kirjutanud. Saime eriti lähedaseks Juhan Viidinguga. Aga peale tema olen veel paljudele toonastele teekaaslastele tänu võlgu oma maailmapildi olulise avardumise eest. Mu lapse- ja noormehepõli polnud just kerge, aga tagantjärele tundub kõik siiski nii helge.
Töötanud olen piimamehena (Rakvere Piimakombinaadis), trükkalina (“Ühiselu”), orkestritöölisena (ERSO-s) asjaajajana (Põllumajandusministeeriumi Hariduse Valitsuses), päästeparvedekontrollijana (S. M. Kirovi nim. kalurikolhoosi Kakumäe osakonnas). Viimased ligi 30 aastat teenin igapäevast leiba sõnu seades. Nälga pole just jäänud. Olen abielus ja mul on mitu last.
Kirjutades lastele pean oluliseks lugejat mitte alahinnata. Nii teadlikult kui alateadlikult arvestan alati seda, et mu tekste ei loe üksnes lapsed ja tore on kui täiskasvanu või rauk läbilugenuna leiab, et ta mu teksti mitte ilmaaegu pole ette võtnud. Ühel esinemisel Soome sadamalinnas Kotkas küsis kohaliku ajalehe naisreporter: “Miks kirjutate kõik oma lasteluuletused suurte tähtedega?” Vastasin: “Loomulikult seepärast, et 102-aastane näeks oma 2-aastasele lapselapselapsele mu luuletust ilma prille ette panemata ette lugeda”. Järgmisel päeval leidsin oma pildi ajalehe esileheküljelt, suurte tähtedega ilutses artikli ülaosas see mu vastus suure tähe asjus, mida pean heaks ja õigeks hetkevastuseks tänini.