Paul-Eerik Rummo on sündinud Tallinnas ja lõpetanud Tallinna 2. Keskkooli (praegu Tallinna Reaalkool), õppinud seejärel Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ning töötanud  teatrite kirjandustubades,  kultuuriametniku ja poliitikuna ning vabakutselise kirjanikuna.

Rummo looming lastele jaguneb kahte perioodi. 1970. aastail debüteerinuna ilmusid temalt omas ajas novaatorlik luuleraamat „Lugemik – lugemiki“ (1974) ning muinasjututravestiad  „Kokku kolm juttu“ (1975). Uuel aastatuhandel asus ta taas värsket loomingut avaldama. Lisaks luule- ja proosaraamatutele  nägi trüki- ja rambivalgust ka näidend „Aknalaua Juss ja sõbrad“ (2008). Rummo lasteraamatuid  iseloomustab sageli keelemängulisus ja tuntud motiivide heatujuline pahupidistamine.

Täiskasvanutele on Rummo kirjutanud  luulet, laulusõnu, näidendeid ja kriitikat ning eestindanud tähtsaid teoseid maailmakirjandusest.

LUGEMIK, LUGEMIKI,
LUGEMIKIHIIR
LAULIK, ÕPIK, ÖÖBIK
JA VÄIKE HÜPIKHIIR.

VÄIKSED KASVAVAD SUUREKS,
NII ON VIIS.
SUUR ON VEEL SUUREM KUI VÄIKE,
AGA MIS SIIS.

VÄIKE ON SUUREST VÄIKSEM,
AGA MIS SIIS.
NAD SAAVAD ÜKSTEISEST ARU KÜLL
NEIL ON SELLEKS ARUVARU KÜLL,
NII ON VIIS,
KUUS, SEITSE, KAHEKSA,ÜHEKSA,
KÜMME TÄIS!

(„Lugemik-lugemiki“ 1974)