SĂŒnopsis
Rike oli tulnud, et jÀÀda. Linnas, inimkonna langenud kantsis, vÔimutsesid tehisintellektid, vÔimsad ja pidurdamatud. VÀhesed suure SÔja jÀrel ellu jÀÀnud inimesed olid sunnitud varjuma pisikestesse oaasidesse, kindlustesse, mille kaitsvatest piiridest vÀljaspool pidasid masinad neile armutult jahti.
Vanemate inimeste pĂ€evad kulusid, maadeldes ĂŒhe pakilise probleemiga teise jĂ€rel. Nemad ei leidnud enam aega ega vaimujĂ”udu mĂ”ttelendudeks.
Lonni, umbes kolme kuu pĂ€rast viisteist, aga tahtis ja jĂ”udis veel unistada, viitsis isegi mĂ€ngida mĂ”ttega Rikke parandamisest ega tahtnud leppida sellega, et Kindluse seinad peavad alatiseks jÀÀma tema ahta maailma piirideks. Just seepĂ€rast ei punninudki ta vĂ€ga palju vastu, kui Ada ja Karel ta ĂŒhte riskantsesse ettevĂ”tmisesse mĂ€ssisidâŠ