Sünopsis

Oli õhtu. Puude lehed tumenesid, linnud ei laulnud enam, päikene loojus läänetaevas. Issi ja emme tegid voodid üles, tõmbasid kardinad ette ja pesid hambad puhtaks. Homme pidi ju vara tõusma ja tööle minema. Ka lapsel tuli magama minna, kuigi ta ei tahtnud magada, ei tahtnud hambaid pesta, ei tahtnud homme lasteaeda minna. Lõpuks oli laps siiski voodis ja teki all, aga tal oli pime ja kuum. Nii tõmbaski emme kardina eest, et veidi valgust tuppa paistaks, ja issi tegi akna lahti, et jahe ööõhk saaks sisse tulla. Aga lapsel ei tulnud ikka und. Ta vaatas aknasse, vaatas otse kuu poole. Laps võttis julguse rindu ja pomises õige tasakesi: „Tere, tere, vana kere!“