Ernst Enno sündis Tartumaal Rannu kihelkonnas Valgutas, tema lapsepõlv ja noorus möödusid Rõngu lähistel Soosaare talus. Haridusteed alustas Enno Lapetukme vallakoolis, jätkas õpinguid Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja reaalkoolis ning lõpetas aastal 1904 Riia Polütehnilise Instituudi kaubandusteaduste osakonna.
Aastatel 1902–1903 oli Enno Postimehe toimetuse liige ja 1904-1905 ajakirja Linda tegevtoimetaja. Ta on töötanud ka ametnikuna ja eesti keele õpetajana Tartus, Valgas jm. 1919. aastal asus Enno tööle Läänemaa koolinõunikuna Haapsalus ja jäi sellesse ametisse oma elu lõpuni. Ta tegi kaastööd Lastelehe esimestele aastakäikudele ning pani koos M. Nurmiku ja J. Oroga aluse ajakirjale Laste Rõõm, olles selle vastutav toimetaja aastatel 1921-1927.
E. Enno on olnud üks olulisemaid eesti lasteluule kujundajaid koos K. E. Söödi ja J. Oroga. Enno loomingus avaldub teatav poeetiline nukrus, tema luulet on peetud igatsuslikuks, müstiliseks ja lüürililiseks. Lasteluuletustes, mida ta ise on hellitavalt nimetanud „lillelallerateks“, valitseb küll pigem rõõmus meeleolu, kuid emotsionaalne intensiivsus ja sügavus on tuntav ka siin. Ta tundis hästi lapse hingeelu ja puudutas lapsele oluliste elunähtuste ringi, kus domineerisid eelkõige kodu ja loodus. Enno lasteluule paremikku kuuluvad nt „Tikk, takk!“, „Juss oli väike peremees“, „Üks rohutirts läks kõndima“, „Tibukese unenägu“, „Notsu laul“, „Vaene mees“, „Hällilaul“, „Patsu-patsu kooki“, „Puder“ jpt. Enno looming toetus sarnaselt Söödile rahvaluuletraditsioonile, ta kasutas palju kõlakujundeid ja helijäljendust, mistõttu jäid tema värsid lihtsasti meelde. See on ka üks põhjusi, miks tema luuletusi on rohkelt viisistatud (E. Tubin, C. Kreek, A. Kapp, M. Saar, G. Ernesaks jt).
Enno lasteluulekogu käsikiri „Laste laulud“ jäi omal ajal ilmumata. Tema lasteluuletuste paremiku koondas Ellen Niit 1957. aastal kogusse „Üks rohutirts läks kõndima“, millest on ilmunud mitmeid kordustrükke.