Juhan Jaik sündis Rõuge vallas Sänna mõisas mõisatöölise pojana. Kooliteed alustas ta Sänna koolis ning lõpetas 1913. aastal Tsooru ministeeriumikooli. Asutas koos sõpradega põrandaaluse riigikukutajate salaseltsi, mis paljastati 1915. aastal ning Jaik saadeti Venemaale asumisele. Tagasi Võrus, arreteeriti ta 1918. aastal kommuniste pilkava laulu kirjutamise eest. Seejärel õppis Jaik Tallinnas Tondi sõjakoolis ja õhtukeskkoolis ning osales vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjas.

1920. aastatel töötas Jaik ajakirjanikuna Päevalehes ja Postimehes, toimetas Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! ning oli ka 1934. aastal loodud Autorikaitse Ühingu üks asutajaid ja organisaatoreid. 1935. aastal määras riigivanem Konstantin Päts Jaigi Eesti Raamatuaasta peasekretäriks. 1936. aastast kuni Vene okupatsiooni alguseni 1940. aastal töötas Jaik haridusministeeriumi nõunikuna.

1944. aastal põgenes Jaik koos perega Saksamaale, kust liiguti edasi Austriasse ja ning sealt Prantsusmaa kaudu Rootsi. Jaik suri 1948. aastal Rootsis ajukasvaja tagajärjel, 1990. aastal maeti ümber Tallinna Rahumäe kalmistule. 2000. aastal panid Jaigi järeltulijad aluse Juhan Jaigi mälestusfondile, et toetada laste- ja noorsookirjanduse arengut Eestis.

Juhan Jaik debüteeris 1924. aastal luuletuskoguga „Rõuge kiriku kell“. Alates 1920ndate keskpaigast ilmus temalt rohkesti lühiproosat, romaane, näidendeid, muinasjutte, lastejutte ja -luulet. Juhan Jaiki iseloomustab rahvalikust mütoloogiast inspireeritud proosa, mis suures osas paigutub tema sünnipaika Võrumaale. Jaigi lasteraamatute seast leiab nii lihtsaid jutukesi ja muinasjutte kui ka rikkalikke fantaasiarännakuid. Eriliselt tuntud on Jaigi tondijutud, mida ta on kirjutanud nii lastele kui täiskasvanutele.

Kirjandusteadlane Maarja Vaino („Juhan Jaik ja päikese iseäraline kiir", veebiajakiri Kriteerium, 2008) võrdleb Jaiki J. R. R. Tolkieniga, „kes samuti ammutas loominguks inspiratsiooni vanadest legendidest ja pärimustest ning oli mõjutatud oma kodukoha loodusest ja õhustikust“. Semiootikust kirjanik Valdur Mikita („Lingvistiline mets“, 2013) on Jaiki nimetanud Eesti üheks nägemuslikuma mõttelennuga kirjanikuks. Triin Lees peab oma uurimuses „Nõia kujutamine eesti lastekirjanduses“ (2013) Jaiki esimeseks kirjanikuks, kelle teostes on ülekaalus rahvausundist tuntud fantastilised olendid, keda autor oma vaimukusega rikastab. Tema väitel on ka Jaigi nõiad algupärases lastekirjanduses esimesed, kes lendavad luuaga. Tontide ja nõidade kõrval on Jaigi jutustuses tähtis roll kaarnakivil. Toetudes Eesti folkoorile ja rahvapärimusele, on Jaigi loodud tondimaailm väga kirju, põnev ning mitmekesine.

Jaigi kaasaegsed kritiseerisid kirjaniku loomingut kui pinnapealset ja viimistlemata jutuvoolu. On oletatud, et just varasele loomingule saadud karm arvustus andis Jaigile tõuke kirjutada peamiselt lasteraamatuid, millesse kriitika suhtus leebemalt ja pealiskaudsemalt. Tänapäeval seevastu tuuakse välja Jaigi fantaasiarikast müstilist proosat, mida uurides leiab aina uusi kihte. Eripärasid, mida toona karmilt kritiseeriti, nähakse nüüd kui midagi värsket, põnevat ja väärtuslikku. Jaigi proosatekstide poeetikat peetakse modernseks või isegi postmordernseks ning Jaiki nimetatakse ka maagilise realismi esindajaks.

Profiilifoto: Jaan Riet / ut.ee