SĂŒndisin pĂŒhapĂ€eval, 26. veebruaril 1950. aastal Tallinna Keskhaigla sĂŒnnitusosakonnas. Minu ema Veronika (s. 1923) on kĂ”rgharidusega (TTĂ, majandus) koduperenaine, kes peale minu on ilmale toonud veel 3 last: Jaan, Madli ja Aade. Isa Ărpad (1922-1995) pĂŒhendas oma elu juba enne minu sĂŒndi Jumala teenimisele ja kirikule; kui sĂŒndisin, oli ta Oleviste kiriku kantseleiĂŒlem, keda vĂ”is tihti nĂ€ha ka kantslist jutlust pidamas. Isa oli vĂ€ga sĂ”na- ja kirjaosav ning oskas mitmeid vÔÔrkeeli. Kui isast sai Rakvere baptistikoguduse pastor, kolisimegi Sikupillist (see toreda nimega agul asub LasnamĂ€el) Virumaa pealinna, kus minust septembris 1957 sai I Keskkooli Ia klassi Ă”pilane. Ăppida polnud esiotsa suurt midagi muud kui parema kĂ€ega kirjutamine (olen kurakĂ€eline), kuna kodune kasvatus oli olnud Ă”ige hea ja ma ise ka just mitte puupea; kirjutusmasinal hakkasin jutukesi vorpima 4-aastaselt. Muidugi ei vĂ”tnud koolikaaslased mind esiotsa omaks, olin mujalt tulnud ja mu isa kirikuĂ”petajastaatust hakkasin sÀÀl ka ise pisut hĂ€benema, kuna ilguti ja noriti mu kallal agaralt nii koolikaaslaste kui, mis sÀÀl salata, nĂ”ukogude Ă”petajategi poolt. Humanitaaraineis olin siiski tugev, hiljem oli pisut maadlemist keemia ja fĂŒĂŒsikaga. Keskkooli lĂ”petasin juba Tallinnas. Kodulinna sain tagasi 1967. a. sĂŒgisel. Asun siin tĂ€naseni. Noorena tegin tublisti trenni. Mu meelisalaks oli korvpall. Pean siiani ĂŒheks oma elu suurimaks saavutuseks kuulumist Eesti 14-aastaste (nn C-grupi) korvpallivĂ”istkonda, kes osaledes Balti turniiril saavutas tubli III (ehk eelviimase) koha Leedu ja LĂ€ti taga, aga suurlinn Leningradi ees.
Tallinnas vĂ”eti mind kohvik âPegasusesâ pesitsevate noorluuletajate, kunsti- ja kirjarahva poolt kuidagi kibekĂ€hku omaks. Luulet ma siis ise veel ei kirjutanud. Saime eriti lĂ€hedaseks Juhan Viidinguga. Aga peale tema olen veel paljudele toonastele teekaaslastele tĂ€nu vĂ”lgu oma maailmapildi olulise avardumise eest. Mu lapse- ja noormehepĂ”li polnud just kerge, aga tagantjĂ€rele tundub kĂ”ik siiski nii helge.
Töötanud olen piimamehena (Rakvere Piimakombinaadis), trĂŒkkalina (âĂhiseluâ), orkestritöölisena (ERSO-s) asjaajajana (PĂ”llumajandusministeeriumi Hariduse Valitsuses), pÀÀsteparvedekontrollijana (S. M. Kirovi nim. kalurikolhoosi KakumĂ€e osakonnas). Viimased ligi 30 aastat teenin igapĂ€evast leiba sĂ”nu seades. NĂ€lga pole just jÀÀnud. Olen abielus ja mul on mitu last.
Kirjutades lastele pean oluliseks lugejat mitte alahinnata. Nii teadlikult kui alateadlikult arvestan alati seda, et mu tekste ei loe ĂŒksnes lapsed ja tore on kui tĂ€iskasvanu vĂ”i rauk lĂ€bilugenuna leiab, et ta mu teksti mitte ilmaaegu pole ette vĂ”tnud. Ăhel esinemisel Soome sadamalinnas Kotkas kĂŒsis kohaliku ajalehe naisreporter: âMiks kirjutate kĂ”ik oma lasteluuletused suurte tĂ€htedega?â Vastasin: âLoomulikult seepĂ€rast, et 102-aastane nĂ€eks oma 2-aastasele lapselapselapsele mu luuletust ilma prille ette panemata ette lugedaâ. JĂ€rgmisel pĂ€eval leidsin oma pildi ajalehe esilehekĂŒljelt, suurte tĂ€htedega ilutses artikli ĂŒlaosas see mu vastus suure tĂ€he asjus, mida pean heaks ja Ă”igeks hetkevastuseks tĂ€nini.