Ott Arder
SĂŒndisin pĂŒhapĂ€eval, 26. veebruaril 1950. aastal Tallinna Keskhaigla sĂŒnnitusosakonnas. Minu ema Veronika (s. 1923) on kĂ”rgharidusega (TTĂ, majandus) koduperenaine, kes peale minu on ilmale toonud veel 3 last: Jaan, Madli ja Aade. Isa Ărpad (1922-1995) pĂŒhendas oma elu juba enne minu sĂŒndi Jumala teenimisele ja kirikule; kui sĂŒndisin, oli ta Oleviste kiriku kantseleiĂŒlem, keda vĂ”is tihti nĂ€ha ka kantslist jutlust pidamas. Isa oli vĂ€ga sĂ”na- ja kirjaosav ning oskas mitmeid vÔÔrkeeli. Kui isast sai Rakvere baptistikoguduse pastor, kolisimegi Sikupillist (see toreda nimega agul asub LasnamĂ€el) Virumaa pealinna, kus minust septembris 1957 sai I Keskkooli Ia klassi Ă”pilane. Ăppida polnud esiotsa suurt midagi muud kui parema kĂ€ega kirjutamine (olen kurakĂ€eline), kuna kodune kasvatus oli olnud Ă”ige hea ja ma ise ka just mitte puupea; kirjutusmasinal hakkasin jutukesi vorpima 4-aastaselt. Muidugi ei vĂ”tnud koolikaaslased mind esiotsa omaks, olin mujalt tulnud ja mu isa kirikuĂ”petajastaatust hakkasin sÀÀl ka ise pisut hĂ€benema, kuna ilguti ja noriti mu kallal agaralt nii koolikaaslaste kui, mis sÀÀl salata, nĂ”ukogude Ă”petajategi poolt. Humanitaaraineis olin siiski tugev, hiljem oli pisut maadlemist keemia ja fĂŒĂŒsikaga. Keskkooli lĂ”petasin juba Tallinnas. Kodulinna sain tagasi 1967. a. sĂŒgisel. Asun siin tĂ€naseni. Noorena tegin tublisti trenni. Mu meelisalaks oli korvpall. Pean siiani ĂŒheks oma elu suurimaks saavutuseks kuulumist Eesti 14-aastaste (nn C-grupi) korvpallivĂ”istkonda, kes osaledes Balti turniiril saavutas tubli III (ehk eelviimase) koha Leedu ja LĂ€ti taga, aga suurlinn Leningradi ees.Bibliograafia
Millimallikas
2008
Koer poiss
2006
Puupeatus
2003
Metsapoolne
2002
Igavene eesel
1996
Potsatus
1993
Valge raamat
1989
Mine metsa!
1986
Bumerang
1980
Auhinnad
1989