Siiri Laidla sündis 23. septembril 1959. aastal Tartus. Ta õppis A. H. Tammsaare nimelises Tartu 1. Keskkoolis (tänapäeval Hugo Treffneri Gümnaasium) ja lõpetas Tartu Ülikooli 1994. aastal eesti filoloogina. Koolis olid tema lemmikõppeained emakeel ja kunstiõpetus. Ta armastas kirjutada kirjandeid ja juba toona olid ta parimad sõbrad raamatud. Koolimaja asus Jaani kiriku varemetest paari meetri kaugusel ning kirjanik on hiljem meenutanud, kuidas tunnis igavushetkedel aknast välja piilus ja sai kirikut silmitsedes aimu, mida tähendab ajatu ja mida ajalik. Lastemuusikakoolis õppis ta klaverit, meeldisid ka solfedžo ja muusikaajalugu. Töötanud on ta raamatukoguhoidjana ning lasteaia- ja kooliõpetajana.

Siiri Laidla sulest on ilmunud ca 30 raamatut. Neist enamik on lasteraamatud, kuid ta on proovinud kätt ka täiskasvanute kirjanduses. Oma esimesed jutud kirjutas Siiri Laidla 45-aastasena, esimene avaldatud tekst ilmus Hea Lapse 2001. aasta veebruarinumbris, pealkirjaks „Kustav Kuri lugu“. Oma sõnul ei teadnud autor toona käsikirjade avaldamise mehhanismidest midagi ning arvas, et „päriskirjanikuks“ ta nagunii ei saa. Hiljem osales ta mitmel kirjandusvõistlustel, kus õnnestus silma jääda, ja nii ta kirjanikutee algas.

Siiri Laidlal on neli last ja viis lapselast. Nende jaoks on ta omapärane, jutte ja luuletusi kirjutav vanaema. Inspiratsiooni saab ta elust endast: „Ärgates tean, et üks riim või kujund on ootel. Tuleb see vaid kinni püüda.“

Helve Tamm: „Kirjanik Siiri Laidla sügavalt armas lapsemeelsus ei väljendu ainult tema teostes, vaid ongi üks tema olemuse tahke. Vahest seetõttu õnnestubki tal niivõrd hästi mõista neid probleeme ja elumuresid, mis laste hinge rõhuvad, näha täiskasvanute maailma väikese inimese seisukohalt ning leida selle kõige juures lahendusi fantaasialennu kaudu.“ („Siiri Laidla – kirjanik, kes oskab vaadata läbi lapse silmade“. Vali Uudised, 5.11.2010)

 Profiilifoto: erakogu