ELLSA

Silvia Rannamaa (s. Hyppönen) sündis 3. märtsil 1918. aastal Tallinnas soomlasest meremehe tütrena. Enda sõnul oli ta lapsepõlves väga hoitud ning peamiselt kasvatasid teda ema ja vanaema. Ta lõpetas Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumi ja sai sealt raamatupidaja hariduse, hiljem õppis mõnda aega ka Tartu Ülikooli filosoofia erialal. 1965. aastal sai temast Eesti Kirjanike Liidu liige. Tema viimane abikaasa oli kirjanik Harald Suislepp. Peres kasvas ka erivajadusega tütar: „Ma tahtsin endale noorena peret, kus oleks palju lapsi, aga vanajumal tahtis nii, et mul on laps, kes jääb eluks ajaks lapseks,“ on ta ise öelnud. Rannamaa suri 19. aprillil 2007. aastal.

Silvia Rannamaa kirjutas oma elu jooksul üsna vähe raamatuid. Esimene lastejutt ilmus 1955. aastal ajalehes Säde. Novellivõistlustel said II auhinna „Pahema jala päev“ (1958) ja „Ühes kupees“ (1959). Tema tuntuimad teosed on noortejutustus „Kadri“ (1959) ja selle järg „Kasuema“ (1963), millega Rannamaa taastas tüdrukuteromaani traditsiooni Eestis. Mõlemat on korduvalt uuesti trükitud ning tõlgitud vene, läti, leedu, slovaki, gruusia, tšehhi, soome ja armeenia keelde. „Kasuema“ ainetel valmis 1985. aastal Leida Laiuse mängufilm „Naerata ometi“.

Rannamaa stiili iseloomustab terav pilk inimloomusele, suunitlus heatahtlikkusele ja tugevad intertekstuaalsed vihjed muinasjuttudele. Idee „Kadri“ kirjutamiseks sai ta gümnaasiumis ning selle põhjaks on Hans Christian Anderseni muinasjutt „Inetu pardipoeg“. Kuigi Rannamaal endal oli rõõmus ja hoitud lapsepõlv, siis läbi „Kadri“ peegeldab ta vastupidist ning samuti on puistanud sinna vanaema hoole all kasvamise kogemust. „Kasuema“ omakorda on inspireeritud „Tuhkatriinust“. Rannamaa seab keskseks vaimsed ja emotsionaalsed väärtused nagu sõprus ja headus ning rõhutab nende üleolekut kaduvatest materiaalsetest väärtustest. Noorte vahetu, realistlik, paeluv kujutus ning päevikuvorm muutis romaanid omas ajas eriliseks, mistõttu need pälvisid palju tähelepanu nii lugejate seas kui ka mõjutasid tugevalt tulevasi noortekirjanikke. Mõlemad teosed on aktuaalsed ja kohustusliku kirjanduse nimekirjas siiani.

Muinaslood on Rannamaa loomingus olulised ka hiljem: „Nösperi Nönni natuke. Halli Eidekese lood“ (1977) koondab tema lüürilisi muinasjutte. Jutukogu „Väikese käpa jälg“ (1985) peategelasteks on kassid ja koerad, kirjeldatakse nende orienteerumist maailmas ja suhtlust inimestega. Täiskasvanutele on Rannamaa avaldanud novelli- ja näidendikogumiku „Kui lapsed mõtlema hakkavad“ (1971), mälestusteraamatud „Maast madalast“ (1990) ning „Ja vaimuvara ka“ (1998) ja poeemi „Sinule, ema!“ (2005). Huvipakkuvat sissevaadet kirjaniku ellu pakub kogumik „Kirjad kasuemale" (2024), mis koondab Silvia Rannamaa ja Silvia Mälksoo kirjavahetust aastatest 1968-1999.

Foto: erakogu